Siis, kui kõik alles algas ja me ei teadnud mitte millestki mitte midagi, pidime me kõik kirja panema. Selleks, et ise aru saada, mida me mõtleme. Selleks, et suuta teistele selgitada, mismoodi meil asjad käivad.
Nüüd on kõik kirjas. Nüüd on kõik olemas. Nüüd elame me ekspertidena nende tõdede järgi, mille panid kirja algajad.
Inimesel on tõeliselt imeline võime iseennast vangistada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Või võimet vabastada. Mina näen seal võimalust saada vabaks olles teos saavutanud selle, millest kunagi vaid unistasime. Unistus oli nii habras, kippust käest kaduma, kui seda kusagile paberile kirja ei saanud. Nüüd on see kõik teostatud. Saavutatud. Alguses oli mõeldud-mõeldud, nüüd on TEHTUD-TEHTUD.
ReplyDeleteNüüd on ehk aeg suureks muutuseks - seda kuulen Sind ütlemas. Aeg heita endalt ahelad ja liikuda täispurjes edasi. Kuhu? Sinna kuhu viib tuul ja tormilainetes elumeri.
Sinu mõtetes edasi liikudes,
Evelni
Muidugi on võime ka vabastada. Sest selle käes, kes keerab kinni luku, on ka võtmed. Paraku kipub see müüride ehitamise ja ahelate sepistamise tuhinas meelest ära minema...
ReplyDeleteJa pealegi - kui uks on lukus ning võti kadunud, siis otsitakse tavaliselt ju süüdlast, mitte võtit :)
Lisamata jäi veel, et - armas Evelin, SINU mõtetes edasi liikudes,
Riina